Sügav respekt traditsioonide ees, sügav armastus mõnusa ajaviite vastu – see on Kreeka. Euroopa ja Aasia ristteel kiigub lõunalikus tohuvabohus Lääne tsivilisatsiooni häll: draama, demokraatia, filosoofia, astronoomia ja paljude teiste kunstide sünnimaa, kus antiikne kohtub tulevikuga. Sealsed linnriigid juurutasid esimestena demokraatliku valitsusviisi. VII sajandil eKr lõid hellenid tähestiku, mis sai hiljem aluseks kõikide Euroopa keelte tähestikele. Kreeka pärandil ei ole rivaale. Ometi oleks vale eeldada, nagu kujuneks Kreeka-külastusest kuiv ajalootund – kreeklaste soodumus pidutsemisele ja lõbusale ajaviitele on sama vana kui kõige vanem antiikaja müüt.
Aeg-ajalt sudusse mattuvast pealinnast Ateena pimestavalt päikesepaisteliste ja lumivalgete majakestega saarteni laotuvad antiikse pärandi killukesed külluses külastaja ees: Delfi amfiteater Parnassos mäejalamil, Delose langenud templisambad, freskodega kaunistatud Minose palee Kreetal ja isegi – nagu paljud endiselt usuvad – müütilise, plahvatuse järel merre vajunud võimsa, rikka ja imelise maa ning riigi Atlantise varemed Santorini saarel. Kreekas asub kolm maailmaimet seitsmest: jumalanna Artemise tempel ning jumalate Zeusi ja Heliose skulptuurid. 1896. aastal toimusid Ateenas esimesed tänapäeva olümpiamängud, osalejateks oli 311 meest.
See Balkani poolsaare lõunaosa hõlmav riik on alati olnud Euroopa ja Väike-Aasia ning Euroopa ja Aafrika vaheliste teede sõlmpunktiks. Kreekale kuulub umbes 2000 saart, mis moodustavad 19% riigi territooriumist. Suurimad neist on Kreeta (Vahemeres), Euboia, Lesbos, Chios ning Küklaadi, Põhja- ja Lõuna-Sporaadi (Egeuse meres) ja Joonia saarestikud (Joonia meres). Igal saarel on oma elu ja hingamine. Põhjas piirneb Kreeka Albaania, Makedoonia Vabariigi, Bulgaaria ja Türgiga. Kreeka läänerannikut uhub Joonia meri, lõunarannikut Vahemeri ja idarannikut Egeuse meri.
Kreeka saared
Sügavalt sillerdav Vahemeri, mööda libisevad jahid ja kaluripaadid, hõrgutav kreeka köök ja mõnusalt allavoolav vein, lihtsalt olemise ja nautimise tunne – kõik see iseloomustab Küklaade. Lõbus saarelt saarele sõit ehk island hopping on hea vaheldus ajaloost pakatavatele ekskursioonidele, kuigi kirju minevik ei puudu päris kindlasti ka sealt. Pealegi on Küklaadides midagi erilist, mida ei oska seletada, kuid mis jääb hinge.
Turistid on vallutanud saartest kümmekond, tuues ühelt poolt kaasa teretulnud rahavood, teiselt poolt kohaliku idülli asendumise sadade hotellide ja diskode neoonvalgusega. Kreeka kuurortsaared (Kreeta, Rhodos, Korfu, Kos ja Santorini) pakuvad puhkajale kõike: väljaarendatud infrastruktuuri kõige mitmekesisemate spordi- ja vaba aja veetmise võimalustega, mürtsakat ööelu, kauneid (ehkki kohati ülerahvastatud) randu, türkiissinise mere vastu-pandamatut võlu ning võimalust pageda rannikult ja minna avastama möödanikku kuhugi kaugesse mägi- või kalurikülasse või naabruses asuvale väiksemale ja vaiksemale saarekesele.
Ka kõige väiksemas külas on alati kirik ja tavern. Kõikjal võib näha iseloomulikku külapilti: tavernis istuvad mõned kohalikud vuntsides vanahärrad – kaevad aja kulgemist ning panevad elu ja maailma fundamentaalseid asju paika. Puude varjus lamavad mõned palavusest kurnatud koerad. Mööda kuumusest hõõguvat tolmust külatänavat liigub mustas rüüs eideke, talutades eeslit, kelle koormaks on suured haokubud või midagi muud vajalikku. Teie ilmumine sellesse vaikellu on sündmus ja ei jää tähelepanuta. Kreeklased on külalislahked, siiralt sõbralikud ja tahavad seejuures loomulikult ka raha teenida.
Jälgi meid Facebookis
Jälgi meid Twitteris
