Antiikaja Pompei (lad k Pompeii, Pompeji) mattus aastal 79 m.a.j. Vesuuvi vulkaanilise tuha alla. Vulkaanipurskega kaasnenud niiske 7 kuni 9 meetri paksune tuhakiht moodustas hermeetilise kihi ja linnake konserveerus peaaegu tervena paljudeks sajanditeks. Säilis mitmeid ühiskondlikke hooneid, templeid, teatreid, terme, töökodasid ja eramaju. Lisaks leiti varemetest ligi 2000 inimohvrit, sealhulgas mitu aheldatud gladiaatorit. Koos vihmaga alla-sadanud vulkaanituhk jäi püsivalt inimkehade külge ja nii säilisid kehade vormid ka pärast nende põrmustumist. Mõnesse neist vormidest valati hiljem vedelat kipsi ja saadi omamoodi "skulptuurid". 18. sajandil, täpsemalt 1748. aastal hakati Pompejilt tuhakihti eemaldama. Vahepeal see töö peatus ning järjekindlalt alustati väljakaevamistega uuesti aastal 1860. Pompeji majad võimaldavad tänapäeva inimestel mõista tolleaegsete elanike igapäevast elu. Majade seinad on täis maalitud kuulsate kreeka maalide koopiaid. Neil piltidel on püütud esile kutsuda ruumilisuse muljet.